Öeldakse, et sõpruses on rohkem armastust kui armastuses. Olen kahe käega poolt – on tõesti. Sõpruse armastus hoolib, tahab teist inimest toetada, aidata, kaitsta. Romantiline armastus tahab omada ja teiselt midagi saada. Romantilist armastust on kõik raamatud täis. Sõpruse armastust tuleb harvem ette ja tavaliselt jääb see tagaplaanile. Sõber on see, kes annab peategelasele head nõu, mida too kunagi kuulda ei võta, kui ta oma romantilisel teekonnal ühest ämbrist teise kolistab.
Selles mõttes on «Homme, homme, homme» haruldane raamat, et seal on sõprus esiplaanil. Ehkki romantilist armastust on ka, kõige ehedamal kuhul, nii et kontrast sõpruse ja romantika vahel tuleb selgesti esile. Sadie tahab Dovilt midagi saada – kiitust. Mida vähem kiitust Dovilt tuleb, seda hinnalisem see on. Sest Dov juba naljalt ei kiida, Dov rohkem sõimab ja halvustab. Seega on Dovi kiitus kallis kaup ja selle nimel tasub ennast maha müüa. (Marxi kiitus seal kõrval ei maksa midagi, sest Marx jagab oma kiitust süle ja seljaga, järelikult on turg seda täis ja odavat massikaupa Sadie ei taha.)
Selles mõttes sarnaneb Sadie ühe kõrvaltegelase, telemängu juhi Chip Willinghamiga, kes tahab midagi saada oma saate modellilt Annalt, Sami emalt. Chip tahab Annalt nikku, ja kuna Anna seda ei anna ja aktiivselt vastu tõrgub, siis lööb ta sellega oma hinda üles. Mida tõrksam on Anna, mida raskem on teda kätte saada, seda enam tasub teda püüda, sest seda väärtuslikum on tulemus. Puhas turureegel.
Sadie ja Sami vahel on asi keeruline, sest Sam ei mängi nende reeglite järgi, mille järgi romantikat mängitakse. See on nüüd minu tõlgendus, autor pole seda kusagil öelnud, aga mulle tundub, et Sadie ootaks Samilt suuremat võitlemist. Tema tahaks, et Sam ta Dovilt üle lööks, ja kui Sam seda ei tee, kui ta Sadie lihtsalt Dovi kätte jätab või lausa tõukab, nagu Sadiele tundub, siis saab Sadie tema peale nii kole vihaseks, et muutub täiesti talumatuks pisvinniks, kellega nagu eriti ei tahakski sõber olla. Pealegi tundub mulle, et ta siiski ootaks Samilt füüsilist lähenemist, mida ei tule ega tule, ehkki ta ütleb lõpupoole otsesõnu välja, et ta pole seda tahtnud. Ausalt öelda käitub Sadie nagu tüüpiline rahuldamata naine, kes oma mehel näägutamisega elu põrguks teeb. 😀 Ja kindlasti on ta solvunud selle üle, et Sam teda romantilises plaanis nii kõrgelt ei hinda, nagu ta tahaks. See viib ju Sadie turuhinna alla – kui pole nõudlust, kuidas siis müüa?
Nii et selles mõttes ei oska Sadie õieti sõber olla. Samil kukub see paremini välja. Sadiel on oma hoolivad hetked, kui ta Sami heaks tõesti midagi teeb, aga ta kipub sellele ikka hinnasilti külge riputama ja talle tundub kogu aeg, et ta kaupleb kahjudega, kui Samiga diilimiseks läheb. Ehk nagu Marxi pruut Zoe ütleb: «Võib-olla ma olen isekas, aga ma ei taha armastada teist inimest rohkem, kui tema mind armastab.» Ma ei taha anda rohkem, kui ma saan – see on romantika. Sõprus ei pea niisugust arvestust. Sõprus annab ja annab ja jääbki andma, sõltumata sellest, mida ta vastu saab ja kui täpselt need kaalukausid paigas on. Muide, Sadie ja Sami esimene suur tüli tekibki arvepidamisest – Sadie peab Samiga kohtumiste üle ühiskondlikult kasuliku töö arvestust ja teenib haige poisiga mängimas käimise eest lausa auhinna välja. Sami solvumine on täiesti õigustatud, ma ütleks. 🙂
https://rahvaraamat.ee/p/homme-homme-homme/1853222/et?isbn=9789916143483
Eve Laur 