Ütleme otse – see on pornokas. Või kui soovite, siis detailselt füüsiline romantika. Sobib minu arvates öökapiraamatuks nii meestele kui naistele, sest vaatepunkt pendeldab peatükiti mees- ja naispeategelase vahet. Väga maskuliinne, õhk on testosteroonist paks, peategelane on ürgmehelik rodeosõitja, kelle töö on tigeda pulli seljas kaheksa sekundit elus püsida. Kaunis edev vennike, kes armastab kiitust ja kõrva tagant sügamist ning ütleb otse, mida tahab. St ütleb naisele otse, mida too peab tegema. Ehk käsutab voodis. (Feministidele vastunäidustatud, võib esile kutsuda tugeva allergilise reaktsiooni.)
See on nüüd puhtalt isikliku maitse küsimus, aga kui mees küsib naiselt kepi käigus: «Kas ma lubasin sul järele jätta?», siis võib see mõjuda nii ülimalt erutavalt kui ka häirekellana. Kui teile meeldivad orja-isanda mängud ja sellised suhted, kus mees on otsustav kindla käega juht, vahel ehk impulsiivne ja mõtlematu, aga oma kirglikkuses just selle võrra erutavam, siis on see raamat kindlasti teile. Kui te mõtlete sealt kaks sammu edasi ja tuletate meelde, et kogu lugu sai alguse sellest, kuidas meie rodeokunn tüütule reporterile pasunasse sõitis, siis ei tundu tema väide «Ma ise olen naiste löömise vastu, aga toetan sind täielikult, kui sa oma õele lõuga annad» eriti vettpidav – nimelt naiste löömise osas. Ta võib ju põhimõtteliselt olla naiste löömise vastu, aga ainult senikaua, kuni sa pole teda piisavalt välja vihastanud. Siis paneb mees oma sõna maksma. Käsitsi, kui vaja.
Huvitav on see, et mees- ja naispeategelase silme läbi vaadates avaneb nende suhtest päris erinev pilt. Nad näevad teineteist päris erinevalt. Õigemini… Näiteks see, kuidas rodeokunn Rhett näeb iseennast ja kuidas teda näeb Summer, on kaks ise asja. Samuti vaatab Rhett Summerit hoopis teise pilguga, kui Summer iseennast näeb. Ja see on omast kohast paljuütlev. Väga eluline. Me näemegi iseennast teistmoodi, kui teised meid näevad. Ja suhteid tõlgendame ka igaüks omamoodi.
Tõlkimise mõttes on see ka omapärane raamat, sest siin on kohutavalt palju kõnekeelseid väljendeid. Rekord oli vist ühes lauses kolm väljendit, mida pidin järele vaatama, sest polnud kas üldse kohanud või oli vaja kontrollida, kas sain tähendusest õigesti aru. Pidevalt kordub üks omapärane näomiimika liigutus, mida vist ükski minu tõlgitud kirjanik pole seni kasutanud: rolled her/his lips together tähendab huulte hammaste vahele tõmbamist, nagu naised teevad huulepulka peale kandes. Ma ei mäleta, et oleksin seda ise kunagi teinud, muidu kui sellessamas huulepulga situatsioonis. Ja muidugi pean häbiga tunnistama, et minu erootika-alane sõnavara on kahetsusväärselt napp. Mis teha, ei ole elus piisavalt palju ringi hooranud, et selle valdkonna keelelist pagasit koguda. Aga Perekooli foorum on siin asendamatu abimees.
Ja siis üks vaieldav sõna: kas Rhett Eaton sõidab härja või pulli seljas? Kui järgida Hispaania härjavõitluse traditsiooni, siis peaks ta kahtlemata härjaga sõitma. Probleem on selles, et tehniliselt ei ole see ratsaloom mitte härg, vaid pull. Ka Hispaania härjavõitluse härjad on tegelikult pullid mis pullid. Pullil on munad. Härjal ei ole. Härg on vagur künniloom, kes ei hakka ka kõige suurema togimise peale niimoodi möllama nagu pull. Ma ei tea, miks neid hakati omal ajal härgadeks kutsuma – võib-olla sellepärast, et härjad olid palju levinumad ja Eesti maarahvas ei kujutanud ette, et keegi võiks kallist sugupulli asja ees, teist taga mööda areeni taga ajada ja lõpuks veel maha ka tappa. Lihtsalt oma lõbuks. Rodeol neid vähemalt ei tapeta, loomad jäävad elama ja saavad korduvalt mehi tuuseldada. Toimetajaga kokkuleppel jäi lõpuks peale härg kui traditsioonikohasem ja suupärasem.
Eve Laur 