«Dorian Gray portree» tänapäeva Ameerika tudengineiude versioon. Kuigi minajutustaja Amb toob ise paralleele «Othelloga», ei ole sarnasus päris üksühene: kui Jago hakkab Othello ümber intriigi punuma kättemaksuhimust, siis Sully punub intriigikesi puhtalt oma lõbuks. Naljaviluks. Et põnevam oleks. (Muide, põhipaha Sloane Sullivani ehk Sully hüüdnimi on samuti tähendusrikas: to sully tähendab määrima, rikkuma, rüvetama.) Ja selles mõttes sarnanebki Sully rohkem «Dorian Gray» põhipaha lord Henryga, kelle harrastus on noorte meeste rikkumine ja kelle mõjutusel hakkab noor Dorian ise teisi poisse hukutama.
Ei saa just öelda, et Sully kättemaksuhimust päris prii oleks, aga tema puhul tähendab see pigem konkurendi kõrvale tõrjumist. Flora, kelle hukutamiseks romaanis läheb, on hea – ja siin põrkan ma kohe sõna nice vastu, mille tähendusväli ei taha eesti keelega täpselt kattuda. Kõige otsesem tõlge on kena – aga näiteks «kena inimene» ja «kena tüdruk» on eesti keeles kaks väga erinevat asja. Esimene on käitumiselt meeldiv, teine välimuselt meeldiv. Ja kui nice’iga ei peeta silmas mitte välimust, vaid käitumist, siis lähebki pilt kirjuks. Nice võib olla hea, tore, lahke, sõbralik, igaüks veidi erineva nüansiga, ja neid tulebki vastavalt sellele kasutada, milline nüanss lausesse või eestikeelsesse väljendisse kõige paremini klapib. Pealkirja näiteks klappis paremini «tore»: «Tüdrukud on siin nii toredad» ja «Tüdrukud on siin nii head» on jälle natukese erineva tähendusvarjundiga. Teine tekitab küsimuse, mispoolest nad siis head on.
Nojah, see selleks. Flora on hea – ja headus mõjub Sullyle nagu punane rätik. Tema ise ei ole hea, ei teesklegi, et ta hea oleks või olla tahaks. Vastupidi, tema on mõnuga ja avalikult paha. Ja mängib ennast sellega sümpaatsemaks kui ükski teine tegelane. Kõik teised peale tema poevad nahast välja, et kellelegi meele järele olla. Sully ei pinguta kellegi heakskiidu nimel. Sullyle pole heakskiitu vaja. Ta ei püüa olla. Ta lihtsalt on. Ja mõjub oma eheduses nii sümpaatsena, et ahvatleb kõiki ülikooli wannabe-kameeleone enda ümber koonduma. Kõik tahaks olla temasugused, aga teda on võimatu kopeerida, sest selleks peaksid nad ise ka ehedad olema – ja seda nad ei oska. Seega jääb meile üks ja ainus ehedalt paha Sully.
Inimestel on üldiselt omadus arvata, et teised inimesed mõtlevad, tunnevad, käituvad sama loogika järgi nagu nemad ise. Sully pole siin erand. Kuna ta ise on suur manipulaator, kellel on pidevalt igav ja kelle lemmikharrastus on teistele tünga keeramine, siis ootab ta teistelt samasugust manipuleerimist. Flora puhul häirib teda pettus. Ebaaus konkurents. Sully ise valetab, nii et maa must, ja usub sellepärast, et Flora valetab samuti, kui endast heategijat inglikest kehastab. Kas Flora on päriselt inglike või ei ole, selle jätan lugeja otsustada. Igatahes Sully arvates on ta üks kahepalgeline kurivaim, kes tahab tema mängukannile Ambile käppa peale panna ja tuleb seega kõrvale tõrjuda. Ei võta minu kanni ära!
Romaanis on õigupoolest kaks Sullyt. 2007. aasta Sully on võluvalt paheline tudeng, kes kõiki rõõmuga rikub. 2017. aasta Sully on märksa kahvatum kuju, kes kardab kättemaksu Flora surma eest. Fakt, et ta kardab, ei lähe kuidagi tema eelmise minaga kokku. Mineviku Sully ei kartnud keda kurjavaimugi. Asjaolud, mis oleks teisi hirmust tarduma pannud, pakkusid temale põnevust. Adrenaliini. Igavusest pääsemist. Ja see, et ta nüüd võimaliku kättemaksja ees hirmu tunneb – see läheb karakteriloogikast lahku. Ta peaks olema oma elu sõiduvees. Mõelda vaid, milline väljakutse – talle hakkab vastu mängima teine temasugune manipulaator! Ta tuleb üle kavaldada, tal tuleb nahk üle kõrvade tõmmata, enne kui ta sind ennast nülgida jõuab. Põnev ju, mitte hirmus. (Ohutaju on psühhopaatidel olemas, nad saavad väga hästi aru, kui miski neid ohustab, ja tegutsevad otsustavalt ohu kõrvaldamise nimel, aga hirmu nad ei tunne.)
Lõpuks saabub siiski Sully enda mihklipäev, mis peaks nähtavasti lugeja õiglustunnet rahuldama. (Nii on see vist mõeldud.) Mind võttis rohkem nagu õlgu kehitama. Eriti viimase peatüki kohustuslik «roosa lõpp», mis tekitas küsimuse, et mille poolest see teine suur manipulaator siis nüüd Sullyst parem on. Valetab samamoodi. Manipuleerib samamoodi. Terariistadega vehib samamoodi. Karistuseta pääseb samamoodi. Tema viimasest lausest võib aimata, et siin on sündimas sarimõrvar, kes hakkab headuse nimel maailma halbadest inimestest vabastama. Ühesõnaga, ta ongi selline headuse maski all tegutsev kahekeelne tõbras, kelleks Sully Florat pidas. Ja sellisena kaudselt Sully enda sünnitis, sest ilma tema tõuketa poleks ta võib-olla nii kaugele arenenud – aga potentsiaali on tal kahtlemata algusest peale olnud.
Eve Laur 