Neljas Sageri raamat, mida ma tõlkinud olen, ja pean paraku tunnistama, et eelmistest oluliselt nõrgem. «Enne pimedat koju» ja selle vahele jääb veel kaks raamatut, mida ma ei ole lugenud, nii et ma ei oska öelda, mis seal toimub, aga jah… Tundub, et Sageril on vahepeal kütus otsa saanud. Viimasest raamatust on puudu see sõnulseletamatu Sagerile omane miski, mis köidab, hoiab kinni, paneb muhelema ja lehekülje lehekülje järel tõlkima, nii et ei saa tööpäeva ära lõpetada, sest liiga põnev on. No ei ole põnev. Jube kahju iseenesest. Hea autor oli. Üks mu lemmikuid. Aga juhtub ka parimatega.
Teine asi, mis mind esimesel tõlkimise ringil seaks vihastas, oli see õudne segadus, mida ta tekitab. Täielik soglamogla, ükski ots ei jookse kokku, ja lõpupoole, kui otsad peaks hakkama kokku jooksma, kuhjab autor järjest uusi segadusi juurde, kuni viimaks tekib küsimus, kas ta ise ka teab, mida ta teeb. No teab küll. Teisel ringil selgub, et kõik siiski klapib – aga pange lugedes väga hoolega tähele, kuidas ta kedagi nimetab. Või ei nimeta. Nimedes on küsimus.
Mitu asja ei tundunud usutavad. Üks asi on see, et sünnitav naine teeb reeglina pagana valju häält. Kui olete kunagi tänaval ITK või Pelgulinna sünnitusosakonna lähedale sattunud, kui keegi seal sees parajasti sünnitab, siis teate. Kostab väga hästi välja. Ja sellepärast ma ei usu hästi, et maja lähedal garaažis viibiv Archie ei kuulnud, kuidas majas keegi naisterahvas täiest kõrist röögib, ja ei tulnud vähemasti vaatama, mis toimub. Ise lubas kange kaitsja olla. Kaitsja my ass. 🙂
Teine ebausutav asi oli ühe mõrvari käitumine päris lõpus, kui ta peaosalised merre vajuvast majast välja aitab – pärast seda, kui on halvatud vanadaamil kõrist kinni hoidnud ja ähvardanud teda ära kägistada. Kõik tema eelmised teod viitavad sellele, et ta on nahahoidja. Nahahoidja esimene refleks kriisiolukorras on päästa oma nahk. Tühja sellest, mis teistest saab. Nii et omaenda käitumisloogika järgi oleks ta pidanud majast punuma pistma, niipea kui oli selge, et maja nüüd kohe kaljult merre variseb, ja selle naisteväe kõik sinnapaika jätma.
Ja kolmas ebausutav asi oli sellesinase halvatud vanadaami motivatsioon. Peab olema ikka eriti haiglaselt kiuslik inimene, et puhtalt õele tünga keeramiseks viiskümmend neli aastat halvatut teeselda. Haiglaselt kiuslikke inimesi on olemas küll – igasuguseid hulle on olemas -, aga tavaliselt paistab see muus olukorras ka välja. Palju on neid, kes on ühes seltskonnas moosinäod ja teises seltskonnas terroristid – aga kui ta ongi selline kahepalgeline moosinägu, siis ei oleks ta rutanud pärast vanemate surma ennast ära tapma. Moosinägu ei suuna agressiooni enda vastu, tema otsib endale ohvri, kelle peale oma viha ja valu välja valada.
https://www.rileysagerbooks.com/
https://rahvaraamat.ee/p/ainsana-jarel/1977311/et?isbn=9789916144428
Eve Laur 