Mu kirjastaja ütles, et Greeni on raske tõlkida. Ei ole, see on lust ja lillepidu! 🙂 Greenil on hästi palju sõnanalju ja anagramme, mille tõlkimisel läheb parasjagu fantaasiat vaja. Kõike ei ole võimalik päris otse ümber panna, sest keeled oma sõnade ja mõistetega päriselt ei kattu, ja siis tuleb leiutada mingi analoogiline eestikeelne nali, mis mõtte edasi annaks. See on lõbus. Anagrammide koostamine on ka lõbus. Anagrammimine tähendab seda, et sa võtad ühe (või mitu) sõna ja ajad neil tähed segamini, nii et välja tuleb uus grammatiliselt õige sõna (või sõnad). Raamatu peategelane Colin Singleton teeb seda peast. Tema on geenius, mina ei ole. (Õigupoolest ei ole tema ka geenius: ta on imelaps, kes tahaks hirmsasti geenius olla, aga ei ole seda paraku mitte.) Mina kirjutan tarviliku(d) sõna(d) paberile, lõikan tähed välja ja ajan segamini. Ja siis vaatan tähtede segapudrust, mis looma hakkab. Mõnest sõnast tuleb hulk anagramme, teisest üldse mitte. Kõige paremad on sellised natuke pikemad sõnad, milles on palju erinevaid tähti. Korduvate tähtedega sõnad ei ole nii head. Väga lühikesed ka mitte. Võõrtähtedega peab võimlema, kui tuleb näiteks mõnd nime anagrammida. Eesti ja inglise keele põhiline erinevus anagrammija seisukohalt on see, et inglise keeles on väga palju ülilühikesi, ühe-kahe-kolmetähelisi sõnu. Eesti keele sõnad on pikemad. Aga meil saab jälle oma knihve kasutada (käänamine ja pööramine), nii et sellest ei ole suurt häda. Ühesõnaga, Greeni tõlkimine on lõbus töö.
Suur tänu Urmas Alasele matemaatika ja Egle Liiskmannile prantsuse keele kontrollimise eest!
Eve Laur 