«Ma abiellun.»
Vahtisin Andrile otsa, teekruus huulte vahel, märkatamata isegi, kuidas kuum jook mu keelt kõrvetab. Andri vaatas mulle vastu. Või ei vaadanud ka. Tema pilk hüples minu ja Aivo vahet ja eksis kõige sagedamini hoopis omaenda teekruusi, mida ta kahe suure peo vahel hoidis.
«Kellega?» küsis Aivo mu selja tagant.
«Janikaga.»
«Missuguse Janikaga?»
«Sinu paralleelist,» kostis Andri. «Vanast paralleelist. Janika Mihkelson.»
Vaatasin üle õla. Aivo tuli lähemale, toetas käed vastu diivani seljatuge ja jäi mulle kipras kulmul otsa vaatama. «Milline see… Missugune ta välja nägi?»
«Tumedad juuksed. Pruunid silmad. Kena.»
Me otsisime Aivoga teineteise silmist tõtt. Ainuke pruunisilmne, kes mulle kümnendast klassist meelde tuli, oli üks peaaegu nähtamatu õbluke neiu, kes veetis kõik vahetunnid raamatukogu kõige tagumises nurgas õpikute taga.
«See nohik?»
«Janika ei ole nohik.»
Lasin silmad kinni vajuda ja rüüpasin suure sõõmu tulikuuma jooki. See tegi mulle haiget, kui söögitoru mööda alla läks.
«Kust sa siis… nii äkki…?» küsis Aivo hääl mu pea kohalt.
«Ta on viiendat kuud rase.»
«Mida?!» Võpatasin nii tugevasti, et loksutasin endale teed käe peale.
«Kellest?» küsis Aivo.
«Minust,» kostis Andri.
See ajas mul pea pööritama. Panin silmad veel kõvemini kinni ja surusin kruusi käte vahel, kuni pihud kõrbema hakkasid.
«Ta tuleb täna õhtul siia,» ütles Andri vaikselt. «Tal ei ole kuhugi mujale minna. Ema sai täna teada ja viskas ta kodunt välja. Ma… Ma lähen talle varsti järele. Tahtsin ainult öelda, et te… Olge tema vastu viisakad, eks ole? Palun. Ärge toole loopima hakake ega midagi niisugust. Tal ei ole tõesti kuhugi minna.»
Raputasin pead, et suminat kõrvust minema peletada. «Kuidas sa… Kuidas sa võisid?!»
«Ma armastan teda.»
Tegin silmad lahti ja vaatasin talle otsa. Andril jätkus häbematust mulle koguni vastu vaadata.
«Mis ajast siis?» küsisin kähinal.
«Sügisest.»
«Ja… Kogu selle aja…»
Andri sirutas äkitselt käe minu poole ja tõmbas mu sõrmed kruusi ümbert lahti. «Berit, ma ju ütlesin, et see, mis meie vahel oli, ei saa enam edasi kesta.»
«Jah, aga…» Tahtsin kätt tema peost lahti tirida, aga ta hoidis sellest liiga kõvasti kinni.
«Ma armastan sind,» sosistas Andri mulle lähemale kummardades. «Ma ei hakka mitte kunagi mitte kedagi niimoodi armastama, nagu ma sind armastan. Aga see on… teistmoodi. See on teine asi. See, mis meie vahel on olnud… See ei saa kesta. Niisugusel kujul.»
Tundsin, kuidas mu sõõrmed reetlikult puhevile lähevad. «Seda sa ütlesid mulle juba sügisel.»
«Jah.»
«Ma arvasin, et… Jumal, ma tundsin ennast nii süüdi! Ja nüüd tuleb välja, et sul oli lihtsalt mingi teine tibi! Sa ei mõelnud üldse selle peale, kes mina sulle olen või mis meie vahel…»
«Mõtlesin küll! Just siis hakkasingi selle peale mõtlema.»
Raputasin pead. Mul oli kange kiusatus kriiskama pista. Või kuum tee talle näkku läigatada.
Aivo käed toetusid mu õlgadele. Ta sõrmed surusid kergelt mu ihusse, nagu tahaksid mind paigal hoida. «Mis siis nüüd edasi saab? Kauaks see plika siia jääb?»
«Ta jääbki siia.»
«Mis mõttes?»
«Päriseks. Me teeme suvel pulmad. Ta saab juunis kaheksateist, siis ei pea enam vanemate nõusolekut küsima. Millalgi juulis on tähtaeg, siis… Janika tahab enne altari ees ära käia, kui see kätte jõuab.»
«Altari ees? Päriselt altari ees või?»
«Jah. See on tema jaoks tähtis.»
«Tule jumal appi!» oigasin mina Aivo käte surve all. «Kelle sa üles oled korjanud?!»
«Ta on… Noh… Tema vanemad on baptistid ja…»
«Oeh!»
Tegin katse Aivo sõrmede alt välja libiseda. Aivo ei lasknud mul diivanile selili vajuda. Haaras mul kaenla alt kinni ja kergitas mind ülespoole, kuni ma jälle korralikult istusin.
«Kuule, mees, kas sa arvad, et see on ikka väga tark mõte nad Beritiga ühte majja elama panna?» küsis Aivo, hääl piredam kui enne. «Nad kratsivad üksteisel silmad peast. Kui nad midagi hullemat ei tee.»
Andri raputas pead. «Mina ära ei lähe. Teie ei kärista kahekesi laenu välja. Ma ei jäta teid maha, seda sigadust ma ei tee!»
«Sigadusi oled sa juba küllalt teinud, tänan väga!» kiunatasin mina.
«Ma ei jaksa maksta korraga korteriüüri ja seda majalasu siin!» Andri hääl paisus valjemaks, kui ta pöidlaga lae poole viipas. «Üks kahest, kas mina lähen minema või teie lähete sundmüüki.»
«Me ei saa sundmüüki minna, kui pank isa üles ei leia.»
Andri ohkas ja tõmbas käega üle näo. Me olime jälle selle vana puntra juures väljas, mida keegi meist enam harutada ei tahtnud.
«Hea küll,» ütles Andri püsti tõustes. «Janika tuleb siia. Teie… Vaadake senikaua midagi õhtusööki. Ja vahetage suures voodis linad ära.»
«Mida?!» Kargasin püsti, Aivo takistamisest hoolimata. «See on minu voodi! Sa ei vii teda sinna, sa igavene…»
«See on ainuke suur voodi majas. Näeks ju natuke imelik välja, kui abielupaar kitsas koikus magaks. Või kuidas?»
Andri pilk oli terav. Ma talusin seda umbes viis sekundit. Ja siis neelatasin. Lõin silmad maha ja istusin diivanile tagasi.
«Olge tema vastu kenad!» ütles ta sõrmega minu poole viibates.
«Jah,» sosistasin, pilk teekruusis. Sest muidu näeks see imelik välja. Seda me ju ometi ei taha.
Nad olid umbes tunni aja pärast tagasi, neiu lumine ja õhetav, valged räitsakad mustade ripsmete küljes. Andri tassis tüdruku asjad tuppa, neid polnud palju, ainult kolm pungil spordikotitäit riidekraami ja kooliasju. Aivo aitas Janikal mantli seljast ja riputas soemüürile kuivama. Neiu kohendas peegli ees juukseid, sättis riided sirgeks – nojah, reetlik ümarus oli võrdlemisi nähtav – ja astus häbelikult edasi elutuppa. Ta oli tõepoolest väga häbelik. Võiks isegi öelda, et kartlik. Naeratas ja seisis kamina juures, käed koos, ja vaatas abiotsivalt Andri järele ringi. Aivo oli see, kes piiga kitsikusest päästis ja söögituppa laua juurde juhatas. Minu viisakuse piir oli tere öelda ja oma kohale istuda.
Andri tuli õnneks üsna ruttu tagasi ja võttis samuti meie juures istet. Ta naeratas pruudile, kes talle ripsmete alt väga tänuliku pilgu heitis, ning hakkas toitu jagama. Kui kõigil olid taldrikud täis ja isegi Janika oli põgusa laua alla vahtimise järel kahvli võtnud ja kartulites sonkima hakanud, tegi Andri ametliku tutvustamisega algust.
«See on siis Janika. Temast ma teile rääkisin.»
Aivo naeratas tüdrukule ja noogutas sõbralikult. Mina üritasin ka suunurki ülespoole kergitada, aga sellest ei tulnud midagi välja.
«Janika, see on minu noorem vend Aivo…»
«Jah, ma tean sind,» kostis Janika arglikult naeratades. Või et sel neiukesel oli isegi hääl olemas.
«Ja see on minu õde Berit,» ütles Andri minu poole osutades.
Üritasin mingisugustki naeratust välja käristada, aga mul õnnestus ainult korraks hambaklambrid nähtavale tuua. See oli ka kõik.
«Sind olen ma ka näinud,» ütles Janika korraks minu poole kiigates. «Sa oled põhikoolis.»
«Kaheksandas,» täiendas Andri.
Neiu noogutas kinnituseks.
«Heakene küll,» laususin mina, «nüüd me siis kõik teame, et me tunneme üksteist. Me tunneme koguni sind, Janika. Kuigi sa oled nii tähelepandamatu olevus, et sind on üsna raske tellisseinast eristada. Aga me oleme sind siiski koolimaja peal kohanud. Andri võib-olla natuke rohkem kui meie teised. Temal on õnnestunud sind koguni paksuks pista, ilma et keegi oleks tähele pannud, et ta sinuga viimase paari kuu jooksul semminud oleks.»
Andri toksis mu jutu peale hoiatavalt kahvliga vastu lauda. «Berit, sa lubasid hästi käituda.»
«Lubasin või? Jah, vist küll. Vabandust. Ma olen ju põhikoolist. Neurootiline pubekas. Mida sa sellisest tahad!»
Janika neelatas ja heitis värelevate ripsmete alt Andrile kiire pilgu.
«Ma tean. Andri ütles mulle, et sa ei suhtu sellesse hästi, et ma siia tulen.» Neiu kergitas silmad korraks minu poole. «Mul ei ole tõesti teist valikut. Mul ei ole kuhugi mujale minna.»
«Ma kuulsin jah, et sind oli kodust välja visatud. Selle peale oleks võinud natuke varem mõelda, enne kui sa…»
Tüdruk raputas pead. «See asi on natuke keerulisem, kui sa ette kujutad.»
Panin käed rinnale sõlme ja nõjatusin toolikorjule. «Eks ole. Igal litsil on oma kurb lugu, mida ta oma kundedele jutustab.»
Suur vend lajatas mulle laua all jalaga vastu säärt. «Berit!!!»
«Sul on täielik õigus minust halvasti arvata,» tunnistas Janika vaikselt. «Aga usu mind, ma olin tõesti meeleheitel. Ma pidin kodust välja saama, ükskõik, mis vahenditega. Kui Andri poleks mind aidanud, siis oleksin ma praeguseks võib-olla juba surnud.»
«Mis mõttes?»
«Oleksin enesetapu teinud.»
Tõmbasin kulmu kortsu. «No kuule, enesetapuga ähvardamine on väga vana ja alatu nõks!»
«See polnud nõks.» Neiu pidi sõrmi mudima ja sõnu otsima, enne kui jätkas. «Kujuta ette, et sa elad mingis sektis, mille juhil on Jumalaga võrdsed õigused. Sekt koosneb neljast inimesest. Ema, isa, tütar, poeg. Isa võib sinuga kõike teha, mis pähe tuleb. Sinu ainuke õigus on tänada ja alistuda.»
«Ja mida su isa siis tegi?»
Tüdruk otsis veel veidi aega laua alt sõnu. «Sa oled ehk vahel lehest lugenud, kuidas mõni inimröövi ohver kakskümmend aastat pärast kadumist kusagilt keldrist välja tuleb. Meie kodune elu on midagi samasugust.»
«Aga sa ei ela ju keldris. Sa käid koolis. Ma näen sind iga päev, ehkki sind on raske Gyprocist eristada.»
«Kool on ainuke koht, kus ma tohin käia. Mujal mitte. Ei poisse, ei sõbrannasid. Ei telefoni, ei arvutit. Šoppamisest, kinost ja pidudest rääkimata. Isegi tavalised külaskäigud on keelatud.»
Kehitasin õlgu. «No ja siis? Pooled tiinekad on sellega hädas. Igaüks ei hakka sellepärast lapsi tegema ja ennast võõrasse majja sisse pressima!»
«Ma olin tõesti meeleheitel,» sosistas Janika, pisarad ripsmete vahel kilgendamas. «Sa ei kujuta ette, millist ajupesu see tähendas! Meie oleme äravalitud. Meie peame ennast puhtana hoidma. Meie peame loobuma kõigist maailma ahvatlustest. Toidust. Edevusest. Suhtlemisest. Armastus saab tulla ainult Issanda käest ja Tema õnnistusel, seda õnnistust saab jagada ainult minu isa, Tema püha väe teener, kõigil teistel tuleb see vaeva ja valuga ära teenida.»
«Ogarus!» turtsatasin mina.
Janika noogutas tummalt ja keeras pea küdeva kamina poole.
«Sa tuled nüüd muidugi kirikust ära,» leidis Aivo.
«Ei. Jah. See tähendab, baptistikogudusest tulen ma tõesti ära. Aga ma tahan käia katoliku kirikus ja preestriga rääkida. Ehk nad on nõus mind enda juurde võtma.»
«Miks?» imestas mu noorem vend. «Ma arvasin, et sul on sellest usuasjandusest üldse kõrini!»
«Mitte usust. Mul on kõrini sellest mehest, kes peab ennast Jumala asemikuks maa peal.» Neiu mõtles hetke. «Vaata, usk on nagu kirves. Sa võid kirvega teha midagi väga kasulikku. Tahuda majapalke. Õõnestada haabjat. Kas või meisterdada puuskulptuuri. Ja samas sa võid sellega teisel inimesel pea otsast raiuda. Oleneb, kuidas sa seda kasutad.»
«Mm-mh,» tegin mina. «Ja mismoodi sina seda siis kasutada mõtled? Paned meid kõiki seitse korda päevas Meka poole palvetama, tagumikud püsti?»
Muie libises üle tüdruku näo. «Ei, seda ma kindlasti ei tee.»
«Mida sa siis teed?»
«Mitte midagi. Kui see teema teid ei huvita, siis me ei pea sellest üldse rohkem rääkima.»
«Aga Andri?»
«Andri…» Janika võttis mu vanemal vennal käest kinni ja otsis tema silmadest kinnitust. «Andri peab muidugi ennast ristida ja leeritada laskma. Muidu ei ole võimalik meid laulatada.»
«Ja pärast seda on ta eluaeg sinu lõa otsas.»
«Berit!» Suur vend põrnitses mind õige ähvardava näoga.
«Noh, aga sa ju oled tema lõa otsas,» ütlesin Andrile silma vaadates. «Vabanda mind, aga ma ei saa tõesti aru, kust sa selle marsielaniku üles korjasid või mis sul arus oli, et sa lasid tal ennast niimoodi ümber sõrme mässida. Aga kui sa ise õigel ajal selle peale ei tule, et tema haarmetest välja pugeda, siis…»
«Berit, sa räägid samamoodi, nagu mu isa,» sosistas Janika. «Tema ütles Andri kohta enam-vähem sedasama.»
Ma lõin käed vaheliti rinnale. «Võib-olla on su isa targem mees, kui sa arvad?»
«Võib-olla.» Tüdruku põsed läksid punaseks ja ta pilk vajus sõrmede juurde, mis üksteist närviliselt mudisid. «Andke andeks, ma ei tahtnud teid pahandada. Ma ei arvanud, et see teile nii väga vastukarva on, kui ma siia tulen.»
«Mulle on vastukarva see, et sa üritad mu venda oma huvides ära kasutada.»
«Ma ei kasuta teda ära!»
«Aga mida sa siis teed?»
Ma olin üle laua talle lähemale kummardanud, peaaegu püstitõusmise äärel.
«Tüdrukute kätš,» muheles Aivo mu kõrvalt. «Kohe hakkavad karvad lendama.»
«Hoia eest ära, kui ei taha pihta saada!» urisesin suunurgast.
«Ei.» Janika raputas pead, suured silmad väga vesiselt läikimas. «Ei, ma ei taha sinuga kakelda. Kui ma pean ära minema, siis ma…»
«Ei!» Andri pani käe pruudi käele ja surus ta toolile tagasi istuma. «Sina ei lähe kuhugi. Ja Berit võtab tuurid maha.»
«Ma ju ütlesin, et kaks naist ühe pliidi äärde ei mahu,» irvitas Aivo mõnusasti toolikorjule vajudes. «Aga kui sinul on vaja endale siia haaremit asutada…»
Vanem vend lajatas lapiti käega lauale, nii et nõud klirisesid. «Te hakkate siia mahtuma,» teatas ta väga madalal häälel. «Ja jutul lõpp. Tule!» Ta tõmbas Janika püsti ja vedas ta üsna jõhkralt laua tagant minema.
«Kuhu te lähete?» küsisin kaela käänates, kui nad trepi poole tüürisid.
«Üles.»
«Te igavesed…» Ma ei osanud muud teha, kui neile oma joogiklaasi järele virutada. See purunes vastu trepikäsipuud kildudeks ja külvas astmed peenikese klaasipuruga üle. Janika komberdas nuuksudes Andri käsivarre najal üles. Siis kadusid nende sammud suure magamistoa suunas ja ma kuulsin, kuidas uks nende selja taga kinni klõmatas.
Mul ei tulnud sel õhtul kuidagi und. Kõigepealt ma ei olnud harjunud oma vanas väikeses voodis magama. Seal oli kitsas ja külm. Ja üksildane. Teiseks kostis suurest magamistoast igasuguseid hääli. Mul polnud aimugi, et meie kipsplaadid nii hästi läbi kostavad. Õieti polnud ju võimalustki seda varem kindlaks teha. Aga nüüd kuulsin ma hakatuseks, kuidas Janika tubli tunnikese nutta tihkus ja Andri teda lohutas. Ja siis hakkas ta oma pruuti natuke asjalikumalt lohutama, mis kõik samuti väga hästi läbi kostis.
Ma katsusin pead padja alla peita ja vähkresin küljelt küljele, otsides helikindlamat asendit, aga mida polnud, seda polnud. Lõpuks sai mu kannatus otsa. Võtsin padja ja läksin Aivo juurde. Tema oli samuti ärkvel. Kergitas teki üles ja lasi mul oma kaissu pugeda. Kitsas siin ju oli, aga küllap see pidi asja ära ajama, kuni too tülikas neiuke meie juures viibib. Ja kui see juba jutuks tuli…
«Aivo?»
«Mh?»
«Ma tahan.»
«Mh? Praegu või?»
«Jah.»
«Aga nad ju kuulevad!»
«Las kuulevad! Ma tahangi, et nad kuulevad.»
«Lolliks oled läinud või?»
«Ei ole.»
Aivo kergitas pea küünarnuki najale üles ja piidles mulle uniste silmadega otsa.
«Ma tahan, et see plika minema läheks,» seletasin kiirel sosinal, ise käsi venna pidžaamasärgi alla toppides. «Kui ta kuuleb, mis meil siin toimub, siis ta arvab, et me oleme mingisugused perverdid – mida me muidugi oleme! –, ja tõmbab homme hommikul esimese asjana uttu!»
«Ja kellab kõigile, mis meil siin toimub.»
«Ei usu.»
«Miks ei?»
«Ta ei julge. Ise väriseb oma hingeõnnistuse pärast, titt kõhus. Ega see pole tema meelest väiksem patt.»
Ma viskasin särgi teki alt välja ja surusin ennast vastu Aivo kõhtu.
«Jäta järele!» ütles vend.
«Miks?»
«Ma ei taha, et ta kuuleb!»
«Mis sa siis tahad? Järgmised paarkümmend aastat eraldi tubades magada?»
See pani ta mõtlema. Ma kasutasin juhust ja liibusin veel lähemale, nii et ma sain nina Aivo kaelalohku peita ja tema kõige parematesse kõdikohtadesse musi anda.
«Berit!»
«Mh?»
«Jäta järele!»
«Ei jäta.»
«Lõpeta ära!»
«Miks?»
«Ma ei taha, et sa mind mingisuguse surimuri jaoks ära kasutad.»
Kergitasin pea üles.
«No ise sa ütlesid, et Janika kasutab Andrit oma huvides ära,» lausus Aivo. «Sina teed minuga praegu täpselt sedasama.»
«Teengi!» teatasin valjul sosinal. «Aivo, seda naised teevadki, kui vaja on! Kui on vaja mingi võõras libu majast välja tõrjuda, siis tuleb kõik vahendid käiku lasta, et ta minema läheks. Saad aru?»
«Jah, aga ma ei…»
Ma võtsin karmimad abinõud tarvitusele. Vend oigas.
«Berit, kurivaim, jäta järele!»
«Ära vigise, siin on praegu meie tulevik kaalul!»
Ta surus mu käsi eemale, aga ma ei lasknud temast lahti.
«Või on sul endal ka mõni tibi silmapiiril, keda sa mõtled majja sisse kolida?»
See mõte pani Aivo paigale tarduma.
«Ei, mul ei ole kedagi silmapiiril,» kostis ta hetke pärast.
«Väga hea. Sest ma ei taha, et sina ka mind maha jätad.»
«Aga, Berit…»
«Noh?»
«Mis siis, kui sa ise tahad kunagi lapsi saada? Meie käest sa neid ju ei saa.»
«Hulluks oled läinud või?! Ma ei taha mingeid lapsi!» Mõtlesin hetke. «Vähemalt mitte praegu. Mitte enne, kui ma olen kolmkümmend viis või midagi niisugust.»
«Jah, aga kui sa kohtad kedagi…»
«Ma ei kohta kedagi! Ma ei taha kedagi! Peale sinu.» Paljas mõtegi sellele, et ma peaksin laskma mõnel võõral mehel ennast käppida, tõi mulle iivelduse kurku. «Aivo, ma armastan sind. Olen alati armastanud. Midagi muud ma ei taha.»
Vend kallistas mind ja surus nina mulle juustesse.
«Mina ka mitte. Kui aus olla.»
Ma naeratasin tema kaelalohku.
«Noh?»
«Mis noh?»
«Kas teeme siis?»
Ta ohkas valjusti.
«No hea küll,» uratas ta. «Naised!»
«Mis neil naistel viga on?»
See mõjus täpselt nii, nagu ma olin oodanud. Järgmisel hommikul ei poetanud meie uustulnuk söögilauas ühtegi sõna. Me kõik olime täiesti vait, kui Andri meid 1988. aasta Volvo universaaliga kooli logistas. Ma olin rõõmsalt elevil ja hõõrusin mõttes käsi kuni viimase tunni lõpuni – ja siis istus Janika uuesti meie Volvo-ronti ja tõmbas minu unistustele kriipsu peale.
Pettumus pani mind tegutsema. Ma musitasin Aivot igal võimalikul juhul otse Janika nina all. Vedasime minu väikese voodi Aivo tuppa, suure kolina ja sekeldamisega, nii et Janika sellest igal juhul osa sai. Ja lõbutsesime öösel häälekamalt kui kunagi varem.
Janikale avaldas see kõik kahtlemata mõju, seda oli näha. Noorik ei teadnud, kuhu silmi peita, kui ta mind kusagil maja peal trehvas. Meelsamini oleks ta maa alla vajunud. Minema kolimine oleks olnud samuti sobiv variant. Ainult et seda ta ei teinud. Võib-olla tal ei olnud tõesti kuhugi minna. Hei, muidugi oli! Sugulased – need ei saanud ju kõik viimseni baptistid olla. Ja turvakodud, kui muud üle ei jäänud. Ma läksin isegi nii kaugele, et sokutasin talle ühe ajakirja kapi peale ja jätsin nimme selle koha pealt lahti, kus noorte üksildaste emmede järeleaitamiskodust juttu oli. Mõju? Mitte mingisugust.
Kui laupäev kätte jõudis ja ebasoovitav võõras ikka veel meie juurest kuhugi läinud ei olnud, otsustasin ma järgmisele tasemele edasi minna. Poistel olid plaanis metsatööd ja kuna polnud mõeldav, et Janika oma kasvava kõhukesega neile appi läheks, siis võtsin ma ta endaga kaasa. Tegin talle selgeks, et kui ta meie juures elada tahab, siis peab ta ise endale leiba teenima – või vähemalt aitama meil seda teha.
Ladusin oma oksatangid, pussnoa, kindad, kõrvaklapid, pookevaha, kokkupandava redeli ja oksapurustaja käru peale ja sõidutasin kogu kraami Karukella tänavale. Mul oli seal tänaseks ühe aia hoolduslõikus plaanis, nii et tööd pidi õhtuni jätkuma. Oksapurustaja panin eesõue ja Janikale andsin käsu kõik mahalõigatud oksad suurde pappkasti multšiks lasta. Neiu vaatas purustajat esiotsa sellise näoga, nagu rebiks see tal silmapilk käed otsast, niipea kui ta selle sisse lülitab. Aga ma selgitasin talle, et kui ta tahab kasulik olla, siis tuleb tal see töö ära teha, sest puude kallale ma teda lasta ei saa, võrakujundus nõuab eksperti. Okste torusse laskmine peaks olema piisavalt lihtne töö, millega ka kõige arulagedam tibin toime tuleb. Kui ma tüdrukule surumispulga ulatasin, siis ta rahunes pisut ja söandas näpu lüliti ligi pista. Müra muidugi ehmatas teda. Ulatasin talle kõrvaklapid ja jätsin ta raokesi kahe sõrme abil torusse söötma, ise aga astusin vilet lüües järgmise puu juurde.
Saagi mul siin vaja ei läinud, meie linnaosa või küla või asum, kuidas seda nimetadagi, oli umbes viisteist aastat vana ja kõige turskemad puud olid jõudnud maksimaalselt küünarvarrejämeduseks sirguda. Nii et mu hoolduslõikus oli pigem noorte puude-põõsaste kujunduslõikus. Napsisin oma pikkade tangidega ülearuseid võrseid välja ja jälgisin ühe silmaga, mida Janika teeb. Tema tassis minu juurest oksi ära, kui järjekordne sületäis oli multšiks lastud. Piigal olid jalas poolkõrge kontsaga saapad, mis jäid ühtepuhku hange kinni ja neelasid servast lund sisse, nii et Janika pidi neid kogu aeg sõrmega tühjaks koukima. Minul olid jalas laia põhjaga tanksaapad. Hiline märtsipäike ja kõvad külmakraadid olid lumele nii paksu kooriku peale kasvatanud, et mina sealt läbi ei vajunudki.
Ta oli muidugi tubli. Väga kangelaslik. Ma nägin, et tal on külm. Tüdrukul olid sukad läbi ligunenud ja ta nuuskas setukümmend korda iga kord, kui minu juurde uute okste järele tuli. Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja hakkasin talle ise oksi ette tassima. See oli kahtlemata pedagoogiline viga. Janika oleks pidanud õppima, et meie juures nalja ei mõisteta. Elu on karm. Kõik kopsupõletikud tuleb endal läbi põleda. Ja kui kergemat elu tahad, siis tuleb vanemate ukse taha kaapima minna. Või mõnest langenud neiukeste varjupaigast abi paluda.
Taevas oli talle armuline, me saime arvatust tunduvalt varem valmis. Olin arvestanud sellega, et pean ise oksad ära purustama, ent ootamatu lisatööjõud tegi päeva poole lühemaks. Nüüd oli meil aeg koju minna ja poistele lõunat teha.
Lasin Janikal ahju kütta. Ta ei osanud. Tegin talle siibri lahti, et ta suitsuandureid huilgama ei paneks. Janikal õnnestus sellegipoolest terve maja tossu täis lasta ja väga nutuse näoga hingitsevat tulukest silmitseda, nohutilk nina otsas. Kohe näha, et paneelmaja korterist. Saatsin tüdruku teed keetma ja ladusin ahju korralikult puid täis, nii et need esimese tikuga mühinal tuld võtsid. Meil olid tegelikult väga head kuivad puud, oma poiste tehtud ja kaks aastat kuuri all hoitud, korstnapühkijate unelm, nii et kütmisega polnud kunagi probleemi – kui sa ainult oskasid tuld teha.
Kartulikoorimine oli Janikale õnneks tuttav kunst. Lasin tal terve pajatäie valmis koorida ja hakkasin ise kastet tegema. Ootasin, kuni tüdruk tööga valmis sai, noa käest pani ja teekruusiga laua äärde istus. Siis tuli minu suur hetk. Kiikasin panni juurest tema poole ja saatsin süvaveetorpeedo teele.
«Kas sinu kullakallis Andri on sulle öelnud, et ta magas minuga?»
Janika tõmbas teed kurku ja hakkas läkastama. Pärast mõningast puristamist ja käeseljaga näo pühkimist läks tal viimaks korda pead raputada.
«See ei ole tõsi!»
«On küll.»
Janika köhis endal hääle puhtaks ja raputas veel kord väga otsustavalt pead.
«Sa valetad mulle!»
«Ei valeta.»
«Valetad küll! Andri ei teeks iial midagi niisugust.»
«Kuule, liiguta nüüd ajusid!» ütlesin tema poole lusikat viibutades. «Mis mõtet oleks mul siin sinu kallal bitšida ja sul elu kibedaks teha, kui minu ja Andri vahel midagi ei oleks?»
Janika peitis näo kruusi taha ja pani silmad kinni. «Ma ei tea. Ma ei tea, Berit, mis sul viga on. Aga ma ei saa uskuda, et Andri… See ei ole võimalik! Ta ei teeks midagi niisugust!»
«Tegi küll, ja suurima heameelega.»
«Ma ei usu sind! Ma ei tea, miks sa mulle valetad, aga…»
Keerasin pannil tule alt ära ja tõstsin selle kõrvale. Läksin laua juurde, toetasin käed lauaservale ja kummardusin kutsumata külalisele lähemale. «Me magasime kuni sinu tulekuni kõik koos kolmekesi suures voodis. Kuni sina meid sealt välja viskasid.»
Neiu peitis näo käte varju ja raputas lootusetult pead.
«Ma ei olnud selle üle eriti õnnelik, et ma pidin oma voodi sulle ära andma,» jätkasin poolihääli. «Oma voodi. Ja oma poisi.»
«See ei ole võimalik!» kiunatas tüdruk pihkude vahelt.
«Miks ei?»
«Aga see… see on ju Andri… Ta ei… Tema ei… Tema on teistsugune!»
«Missugune siis?»
«Hooliv! Ma arvasin, et ta hoolib sinust! Tema ei kasutaks oma õde iialgi niimoodi ära!»
«Ta polegi mind kunagi ära kasutanud.»
Janika piilus sõrmede vahelt minu poole, silmad punased ja kulmud valuliselt kipras.
«Selles mõttes, et ta oleks ennast mulle peale surunud. Ma olen seda alati ise tahtnud.»
Ta vahtis mind nagu nülitud looma. Jälestusega.
Keerasin järgmise vindi peale. Panin küünarnukid lauale, kummardasin talle peaaegu nina alla ja teatasin õelal sosinal: «See on mulle alati meeldinud.»
Janika tõmbus minust eemale ja raputas ennast, nagu oleks tal külmavärinad.
«Me oleme siin kõik üdini pahelised,» irvitasin talle näkku. «Korraldame öiseid orgiaid ja ajame väikesi lapsi vardasse.»
«Lollakas!» turtsatas ta.
Aih! Vint sai üle keeratud. Nüüd ta ei usu enam üldse, mida ma räägin.
Tõmbusin laua pealt tagasi ja läksin pliidi juurde, et sousti kaussi kallata. Janika jälgis mu tegevust, nina punane ja huuled tukslemas. Lasin vaenlasel omas mahlas haududa. Võtsin kapist taldrikud ja hakkasin lauda katma. Kui ma järjega Janika kohani jõudsin ja tema küünarnukid eest peletasin, sosistas tüdruk: «Millal see siis… Millal nad…?»
Ohoo? Või ta siiski uskus?
«Ammu,» kostsin ma napilt.
«Kui… ammu?»
Mõtlesin, kas prooviks teda õige millegi veel räigemaga ehmatada, aga leidsin, et targem on siiski tõe piiresse jääda. Kui asi liiga pööraselt kõlab, siis arvab Janika lihtsalt, et ma teda oma jutuga kiusan, ega usu lõpuks ikkagi ühtegi sõna.
«Ma olin kümnene, kui see asi pihta hakkas,» ütlesin ma vaikselt. «Aivo oli kaksteist. Andri neliteist.»
«Issand!» hüüatas Janika. «Sa olid ju laps!»
«Noh, nemad olid ka parajad tatikad. Suured ja lollid.»
Tüdruk surus käe vastu laupa ja vahtis tühja taldrikut enda ees. Ilmselt üritas endale ette kujutada, mis meie vahel toimuda võis.
«Ma ei saa aru… Isegi kui nad olid lollid, nagu sa ütled… Kuidas nad võisid sulle kallale tulla?!»
«Janika, nad ei tulnud mulle kallale. See ei olnud niimoodi.»
«Mismoodi see siis oli?»
«See oli mäng. Nali. Põnevus. Seiklus. Lihtsalt… mäng.»
Ta vaatas mulle otsa, paistes pruunid silmad vesiselt helkimas. «Kuidas teie vanemad sel sündida lasid?!»
«Meil ei olnud sel ajal enam vanemaid.»
Janika kergitas küsivalt kulme.
«Isa läks ära, kui ma olin kuuene. Kadus kuhugi maailma avarustesse. Algul saatis raha. Pärast ei saatnud enam midagi. Ema pidas siin veel neli aastat vastu. Siis olid tal kõik varud otsas ja ta pidi valima, kas minna meiega koos supisabasse või Soome tööle. Graafik oli kaks nädalat tööl, nädal vaba. Need kaks nädalat, kui ema ära oli, olime meie kolmekesi kodus. Pidime ise hakkama saama. Kõigi asjadega. Söögitegemisega, pesupesemisega, koristamisega. Ise käisime koolis, tööl, poes. Ise maksime arved. Ema rahast ikkagi ei jätkunud. Algul ta tõi küll kõik siia, aga siis tekkis tal seal Soomes uus perekond. See nõudis oma. Tal on peale meie veel kaks väikest tütart. Suvel käisid kogu kambaga siin, siis ta andis meile ka natuke. Aga üldiselt ta pole viimasel ajal enam saatnud. Vaatab, et me saame ise hakkama, järelikult pole tarvis.»
«Hea küll, niipalju rahast. Aga…»
«Aga see asi?»
«Jah.»
«Noh, see algas väga lihtsalt. Minul oli õudne üksinda magada, kui ema kodus ei olnud. Läksin Andri juurde voodisse. Pärast tuli Aivo ka sinna. Kolmekesi oli Andri väikses voodis kitsas. Kolisime ema magamistuppa. Ja sinna me jäimegi. Seal oli mõnus. Väga mõnus, hästi kaitstud tunne, kahe suure venna vahel. Midagi ei saa juhtuda, miski ei ähvarda mind. Kui sa aru saad, mis ma mõtlen.»
Janika noogutas.
«Muidugi me lollitasime seal poole ööni, ajasime juttu, magada ei viitsinud keegi. Kui kellelgi uni peale tuli, siis kerisime üksteise kaissu sooja. Mingil ajal… Noh, see lollitamine hakkas kogu aeg ühte väravasse käima. Torkisime üksteist ja tegime nalja ja… Siis muutus see naljategemine äkki väga tõsiseks. Rohkem päriseks, kui oleks pidanud. Ma olin uudishimulik, tahtsin teada, mis tunne see on. Ütlesin neile ka, et ma tahaks järele proovida. Andri – suur vastutaja, nagu ta oli – tassis järgmisel päeval kuhja kondoome koju. Luges meile sõnad peale, et kellelegi ei tohi hingata, mis me siin teeme. Mina ei tohi rasedaks jääda. Keegi ei tohi kahtlustadagi, et midagi on viltu. Sest muidu saadetakse meile sotsiaaltöötajad kaela ja meid aetakse laiali, igaüks ise lastekodusse. Seda me ei tahtnud. See oli suurim hirm, mis mul üldse oli. Et meid saadetakse laiali ja ma jään oma vendadest ilma.
Tegelikult oli hoopis Aivo see, kes mind esimesena võttis. Andri tahtis esimesena, aga mina olin liiga pabinas. Suur vend ei tahtnud mulle haiget teha ja sellepärast ei trüginud mulle jõuga sisse. Noorem vend ütles, et ma ei pea muretsema, tema ei tee mulle ka midagi, silitab niisama – ja ühtäkki oli ta mul sees, nii et ma õieti arugi ei saanud. See oli väga hea. Taevalik. Ja sealtpeale ma jäingi nendega kokku.»
Piilusin altkulmu Janika poole, huuled kokku surutud. «See on parasjagu hullumeelne lugu, ma tean,» pomisesin ma. «Kui keegi teine mulle räägiks, et ta oma vendadega magab, siis ma ütleks, et ta on üks igavene pervo.»
Jäin vait, juhuks, kui ta tahab minu peale röökima hakata. Janika vahtis lauda, põsed õhetamas, ega kostnud sõnagi.
«Ma oleks sulle väga tänulik, kui sa sellest kooli peal ei kellaks,» poetasin mokaotsast. «Ma olen seal niigi…»
Ta raputas pead. «Ma ei räägi midagi.»
«Tänud.»
Tüdruk pilgutas ripsmeid ja mudis oma nukilisi sõrmi. «See oli samamoodi,» sosistas ta korraga.
«Mis?»
«See, mida Andri minuga tegi.»
Toetasin tagumiku vastu pliidiserva ja panin käed rinnale sõlme.
«Ta ütles, et ma ei pea talle avanema,» jätkas Janika vaikselt. «Kui see mulle valus on. Saab ka muudmoodi.» Neiu ripsmed värelesid, kui ta pilku minu eest puudekasti alla peitis. «Ta ütles, et ma võin korrata Neitsi Maarja trikki ja ilma mehega ühte saamata rasedaks jääda. See on tehniliselt võimalik. Piisab sellest, kui ma olen niiske. Erutatud. Siis pääsevad tema seemnerakud ise sinna, kuhu nad peavad pääsema. Ja mina ei pea selle pärast valu kannatama, kui see mulle vastumeelt on.»
Mul hakkas pea pööritama. Tõmbasin käega üle näo ja küsisin endalt mõttes, kumb meist siin õieti pervo on. «Sa tahad öelda, et sa olid Andriga niimoodi, et sa tegelikult üldse ei tahtnud temaga olla?»
Tüdruk noogutas napilt. «Ausalt öelda jah. Esimesed korrad. Esimene… khm… kuu. Või paar. Kuni ma ükskord suutsin nii palju lõdvestuda, et see… nagu… õnnestus.»
Ma pidin kahe käega peast kinni võtma, et see mul raputades kaela otsast ära ei kukuks. «Tead, nüüd ei usu mina sind! Mina ei usu, et Andri oleks võimeline ennast kellelegi peale suruma! Et kõigist meestest just Andri…»
«Kui see ei oleks olnud Andri,» sosistas Janika, «siis oleksin ma õudusest röökima pistnud.»
Tõmbasin kulmu kipra. «Aga miks just tema? Miks sa pidid ennast minu vennale kaela riputama, kui sa teda tegelikult üldse ei tahtnud?»
Tüdruku ripsmete vahel väreles üksik pisar. «See ei saanud olla keegi teine,» kordas ta. «Ja ma ei riputanud ennast talle kaela.»
«Aga mida sa siis… kuidas sa…?»
«Ma ainult vaatasin teda.» Janika pilk vilksatas korraks minu poole ja kadus siis jälle puudekasti alla. «Me olime raamatukogus. Mina õppisin. Tema istus oma klassivendadega ümmarguse laua taga ja mängis kaarte. Nad olid üsna lärmakad. Mina ei suutnud võrranditele keskenduda. Vaatasin teda. Andri istus üle laua, näoga minu poole. Ma olin teda ennegi vaadanud, aga alati pilgu ära pööranud, enne kui ta mind märkas. Ja tema ei näinud mind mitte kunagi. Sest mina olin tellisseinaga ühte värvi, nagu sa ütlesid. Ja sul on õigus. Ma olingi sein. Tahtsin olla nii varjatud kui võimalik. Aga seekord… Ma ei saa öelda, et ma unustasin end talle otsa vaatama. Sest tegelikult ei unustanud. Olin lihtsalt nii endast väljas, et ma ei suutnud millelegi keskenduda. Ainuke asi, mida ma selgesti nägin, oli tema nägu. Ja kui Andri siis korraks pilgu tõstis ja minu poole vaatas, ei keeranud ma enam pead kõrvale. Ta nägi mind.
Kui teised poisid tundi läksid, siis ta ütles, et ta tuleb neile kohe järele. Ise tuli hoopis minu juurde. Vaatas mu vihikut. Pakkus, et kui mul on reaalainetes abi vaja, siis ta võib mind aidata. Mina vastasin, et tänan, ei, ma olen viieline. Ta küsis, et miks ma teda siis nii meeleheitliku näoga vahtisin. Võtsin südame rindu ja rääkisin talle. Sellest, mis mul kodus toimub. Et mul on enesetapumõtted. Et ma tahaksin kuhugi ära, lihtsalt ära, ma ei tea, kuhu. Elust ära.
Ta kuulas mind väga kaua. Tundi ei jõudnud me kumbki. Teadsin, et ma ei tohiks tunde vahele jätta, sellest tuleb kodus kindlasti pahandus. Aga see oli esimene kord, kui ma üldse kellegagi rääkisin, ja ma lihtsalt ei suutnud kellahelinat kuuldes poolelt lauselt lõpetada. Andri kuulas mu ära. Kui ma olin vait jäänud, siis oli tema esimene küsimus, kas ma tahaksin teie juurde elama tulla. Vastasin, et see pole võimalik. Isegi kui ma tahaksin, otsiksid vanemad mind politseiga üles ja tooksid koju tagasi. Ja kui mu väikevend peaks nägema mind kellegagi rääkimas… eriti mõne poisiga… Mu venda ei olnud tol päeval raamatukogus. Aga kui ta oleks olnud, siis oleks ta sellest kindlasti kodus ette kandnud, et ma ühte poissi vaatasin, ja mul oleks väga halvasti läinud.»
«Mis nad sinuga siis teinud oleks?» küsisin kulmu kibrutades.
«Nad oleks mu nädalaks ajaks kinni pannud.»
«Kuhu?»
«Konkusse.»
Vahtisin tüdrukule uskumatult otsa.
«Ema oleks kooli helistanud, et ma olen haige,» selgitas Janika. «Ja mina oleksin istunud nädal aega kapis. Meeter korda poolteist. Ilma akendeta. Palav, tolmune, umbne. Ämber sealsamas. Maga sealsamas. Palveta, nii et sind kuulda oleks. Välja tulla ei tohi. Süüa saad vett ja leiba, kui kellelgi on meeles anda.»
Avasin suu, aga panin jälle kinni. Avasin veel kord – aga nali Harry Potteri trepialuse kohta tundus nii kohatu, et mu suu jälle kokku klõpsatas. See ei olnud nali. See oli päriselu.
Siis tuli mulle veel üks asi pähe. «Ega su isa sind ei käperdanud?»
«Ei. Ta ei ole mind kunagi puutunud. Ta on sama hästi kui pühak. Ma pean teda iga kord tänama, kui mind konkust välja lastakse. Mitte selle eest, et isa mind välja lasi, vaid selle eest, et ta mu kinni pani ja andis mulle aega ja võimalust palvele pühenduda, ilma et miski mind eksitaks.»
Mulle lahvatas veri pähe. Haarasin kahe käega põskedest kinni ja tundsin, kuidas need mu pihkude all raevust tulitavad.
«Miks sa kellelegi ei öelnud?!»
«Ütlesin ju. Andrile.»
«Ei, ma mõtlen kellelegi teisele! Mõnele normaalsemale õpetajale. Sotsiaaltöötajale. Minu poolest kas või politseile. See peaks olema seadusevastane, kui keegi teise kappi luku taha paneb!»
Janika ohkas. «Ma ei tahtnud ametnikega rääkida.»
«Miks?»
«Sellesama pärast, miks teie pole oma imelikke suhteid avalikuks teinud.»
«Kartsid, et sind pistetakse lastekodusse?»
Tüdruk noogutas. «Teie ju ka ei tahtnud, et teid laiali saadetaks. Tegelikult oleks teil hoopis hõlpsam ära elada, kui keegi teile igal hommikul söögi lauale paneks ja teie eest hoolitseks. Ja te ei peaks ise endale ülalpidamist teenima.»
«Oleks muidugi lihtsam, aga me ei taha seda. Vabadus kallis aare.»
«Aamen.»
Ta tõstis oma suured pruunid silmad ja vaatas mulle otsa.
Vaatasin talle vastu.
Pagan! See ei olnud üldsegi see, kuhu ma tahtsin jõuda. Me oleksime pidanud selle aja peale üksteisele pottide ja pannidega vastu pead andma. Või veel parem, Janika oleks pidanud praegu nuttes asju pakkima ja uksest välja kaduma. Aga mida meie selle asemel tegime? Rääkisime. Nagu mingid kuradi südamesõbrannad!
Ma ei teadnud, kust otsast uuesti pihta hakata, et jutukäiku soovitud rajale tagasi lükata. Veel hullem, ma ei teadnud, kas ma seda tahangi.
Ohkasin pettunult ja istusin konkurendi vastu laua taha. Janika oli nähtavasti samale järeldusele jõudnud, sest ta vaatas mind altkulmu ja tõmbus minust igaks juhuks veidike kaugemale.
«Mis siis nüüd?» küsisin ma, pea kätele toetatud.
«Ma ei tea.»
Ta piidles mind oma pikkade ripsmete varjust.
«Küsimus on selles, kuidas me selle ühe mehe nüüd omavahel ära jagame?»
Janika kehitas õlgu. «Minu meelest on asi lihtne. Sulle jääb vend, mulle jääb mees.»
Niru lugu küll, aga tal kurjalvaimul oli õigus.
«Ah, hea küll,» rehmasin lõpuks käega. «Sündigu sinu tahtmine. Aga Aivo on minu ja jääb minu omaks kuni viimsepäeva laupäevani, selge?»
Mu vastne vennanaine ei kostnud midagi. Ainult silmitses mind säärasel elutarga tädikese ilmel, mis mu nahavahe kihelema pani.
«Ühel päeval läheb Aivo ka minema,» sosistasin ise tema asemel. «Tuleb koju ja ütleb, et ta on kedagi leidnud, ja mina jään täiesti üksi.»
«Sa ei jää üksi. Leiad endale ka kedagi.»
«Aga ma ei taha kedagi teist!»
«Kindel?»
«Absoluutselt.»
«Berit, kui vana sa oled?»
«Viisteist,» turtsatasin. «Ma tean küll, mida sa mõtled: sul on elu alles ees ja bla-bla-bla. Selles pole asi!»
«Milles siis?»
«Asi on selles, et Aivo ja Andri on ainukesed, kelle peale ma olen saanud kogu aeg kindel olla. Kogu ülejäänud kamp…» Tõmbasin endal käega üle näo. «Katsu olla rikkurite linnajaos ainuke laps, kes tööd teeb! Või noh, ainuke pere. Kõik ülejäänud vaatavad sind sellise näoga, nagu oleks sa nende ori. Ma ei tea, miks, aga kõik arvavad, et kui nende vanemad sulle palka maksavad, siis on nendel õigus tahta, et sa nende kotti tassiks või koera moodi hauguks või ühe euro eest strippi teeks!»
Janika kergitas üllatunult kulme. «Seda on ka tahetud?»
«Jah!» kähvasin ma. «See äratab muidugi eriliselt palju usaldust igasuguse meessoo vastu!»
«Nojah,» poetas tüdruk. «Umbes niisama palju nagu kapis elamine.»
Jäime vait, kumbki oma mälestustest haaratud.
«Mis me siis teeme?» küsis Janika lõpuks. «Moodustame pakti väljasureva liigi kaitseks? Katsume konkureerivaid emaseid vennastest eemal hoida?»
Naersin tahtmatult.
Kaitsealune liik valis just selle hetke, et välisuks lahti lüüa, jalad lumest puhtaks tümpsida ja tuppa tulla. Poistega koos tulvas kööki värskelt saetud puidu magusat hõngu.
«Noh,» hõikas Aivo, valged hambad punaste põskede vahel säramas. «Silmnäod terved? Kiirabi ei ole tarvis?»
«Ei ole,» kinnitasin ma. «Me arutasime siin parajasti… mm… karjääriväljavaateid. Et mis oleks, kui me siia lasteaia asutaksime.» Viipasin käega Janika poole, kes vahtis mulle vastu, ümmargune üllatus silmis. «Mulle on mitu korda lapsehoidu pakutud, aga ma pole võtnud. Liiga palju tülinat. Aga Janika võiks ju seda teha. Ta jääb nagunii lapsega koju, tittesid võiks ju ka mitu tükki olla, seltsis segasem. Turgu on küllalt. Siin on kõik emmed väga töised ja väga suurepalgalised – miks siis mitte neid lüpsta?»
Meie noored mehed vaatasid teineteisele otsa.
«Ma ütlesin sulle, et kui me koju jõuame, siis nad valivad siin kahekesi titeriideid,» lausus Andri.
«Sinu võit,» ohkas Aivo ja lõi vennaga kätt. «Ma siis teen su Volvole uued kummid.»
Eve Laur 