Keel kui võimu instrument

Seekord ajendas mind kirjutama üks Päevalehe artikkel, mille Facebooki kommentaarium… ee, jah. Võttis mul suu lahti, ütleme nii.

Küllap on asi selles, et keel on minu igapäevane tööriist, aga ma tõesti ei taibanud näha selles muud kui vahendit, mille abil inimesed üksteisest aru saavad. Millega nad infot teistele edasi annavad ja teiste käest infot vastu võtavad. Lihtne, eks? See on ju keele mõte.

Mart Rannuti artikli kommentaare (ja artiklit ennast) lugedes selgus, et keele mõte on hoopis muu. Keel on võimu kehtestamise tööriist. Mina olen sinust üle ja mina ütlen, et sina pead minu keelt rääkima. Muidugi on võõrast keelt alati raskem rääkida kui emakeelt, seega peab kumbki kõnelejatest rohkem pingutama – ja minu võim ja õigus on otsustada, et mina ei pinguta tripsugi. Hoopis sina näe vaeva, otsi sõnu ja püüa neid kuidagi niimoodi ritta sättida, et need su mõtte ära väljendaks.

Andke mulle andeks, kui see ei ole nüüd eriti patriootlik jutt, aga minu meelest on see täpselt sama, kui Nõukogude Liitu esindav venelane käratab eestlasele: «Говорите по-русски!» ja Eesti vabariiki esindav eestlane käratab kohalikule venelasele: «Räägi eesti keelt!» Mõlemad kehtestavad oma võimu. Mõlemad tahavad, et teine neile alistuks. Emakeeles rääkimine on võimu sümbol, võõrkeeles rääkimine on alistumise sümbol. Me ei taha ju oma riigis alistuda, ega? Meie riik jääb sellest kohe hulga palju väiksemaks, hulga vähem meiemaks, eks? Tühja sellest, kas me ka üksteisest aru saame ja vajaliku info ära edastame – peaasi, et võimuvahekord on paika pandud. Mina kivikuningas, sina sitalabidas!

Eestis on olnud ka teistsuguseid keelelise võimu kehtestamisi. Sakslased näiteks viisid asja taseme võrra kõrgemale. Nii mõnigi mõisnik purssis oma talupoegadega eesti keelt, et nad ei õpiks saksa keelt. Sest saksa keel andis ligipääsu infole – ja info on võim. Seda nad taipasid ja seda nad maarahvaga jagada ei tahtnud. Millega nende võimu konserveerimine lõppes, noh, seda me teame. Meil ei ole enam saksa soost mõisnikke ja saksa keelt räägitakse Eestis ainult koolides.

Teadmistele ligipääsu piiramine pole pikas perspektiivis kunagi hästi lõppenud – ega lõpe ka nüüd, nende inimeste jaoks, kes piiravad iseenda ligipääsu infole sellega, et nad nimme vene keelt ei õpi. Sest seda pole ju tarvis. Üldsegi mitte. Mida selle vene keelega peale hakata? Kus sa seda räägid? Mitte kuskil! (Miskipärast ülimalt sarnane retoorika vene perekondadega, kes teevad oma lapsele selgeks, et koolis pole tarvis eesti keelt õppida, sest seda ei lähe kusagil vaja. Enne kui alles ülikooli sisseastumisel – ja siis tunneb seesinane laps ennast petetuna, kui ta oma kehva punktisumma tõttu sisse ei saa. Vanematel on muidugi vastuväide varnast võtta: «Aga milleks sulle ülikool, Petja? Lähed onu Griša juurde rehvivahetusse tööle, pole sul mingit ülikooli vaja!»)

Nii et mina olen igasuguse keeleõppe poolt, võimujagamine käigu kuu peale! Mulle meeldib vaadata Tšehhovi «Kolme õde» originaalis, väga heade vene näitlejate esituses. Ma ei saa küll päris kõigest aru, aga see ei sega – näitlejate mäng on ikkagi nauditav ja ma saan sellest osa, ilma et ma keeleoskamatuse taha toppama jääksin. Ja ma saan vaadata igasuguseid vene videoid ja intervjuusid originaalis, ilma tõlketa. Ma ei ole abitu. Ma saan aru. Minu eest ei ole võimalik infot varjata. 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.