Tõde ja vale

Sattusin täna huvitavasse vestlusse ühe noorema põlvkonna inimesega, teemaks tõde ja vale, tõeotsingud, varjamine ja usaldamatus. Minu tähelepanu äratas tema Facebooki postitus, kus ta ütles, et mida sügavamale ta tõde otsides kaevab, seda selgemaks asi läheb, seda tõesemaid asju ta teada saab. Minul tekkis kange kiusatus talle oma kogemusest vastu vaielda, et tõde otsides võib ta sattuda ka faktide otsa, mis tema esialgsed oletused või eeldused sootuks ümber lükkavad ja asja palju segasemaks teevad.
Nii arenes meil omavahel pikk vestlus, kus me põhimõtteliselt ainult teineteisest mööda rääkisime, kuni leppisime lõpuks kokku, et lahkume vaenlastena. 🙂 Alles tükk aega pärast vestluse lõppu taipasin ma, et me rääkisime tõepoolest üks aiast, teine aiaaugust. Meil oli tõe definitsioon täiesti erinev.
Minu jaoks on tõde objektiivne reaalsus, mis eksisteerib minu tajudest sõltumata. Ükskõik kas mind on olemas või ei ole, ükskõik mida mina tajun või mõtlen, fakt on fakt ja jääb faktiks.
Tema jaoks on tõde subjektiivne reaalsus. Tõde on see, mida tema reaalsusena tajub. Kui palju sel faktidega pistmist on, ei ole enam oluline.
Teema, mida me sellistel vastandlikel eeldustel arutada püüdsime, oli ühiskonna surve indiviidile. Tema väitis, et ühiskond püüab üksikisikut alla suruda ja valetab sel eesmärgil inimesel suud-silmad täis. Talle on eluaeg ainult valetatud, seepärast ei usalda ta üldse peavoolumeediat ega riiki ega üleüldse mitte midagi ega kedagi peale omaenda tajude. Ta püüab väsimatult tõde otsida ja ühiskonna toimimise kohta aina rohkem teada saada, et autoriteedid ei saaks talle ette öelda, mida ja kuidas ta peab mõtlema.
Selline eeldus pani mind kukalt sügama. Ka kõige totalitaarsemates režiimides ei ole kogu levitatav info 100% vale. Selles on pooltõtt, varjamist, mahavaikimist, tähelepanu kõrvale juhtimist, aga alati ka mingi protsent tõtt. Samuti ei ole 100% tõde see, mida sa tõeotsinguil leida võid. Alati võib sattuda eksituste, näpuvigade, väljamõeldiste, soovunelmate või tahtliku desinformatsiooni otsa.
Ja siin me oma erinevate definitsioonidega raksu läksimegi. Mina ei saanud aru, kuidas tema ei saa aru, et tõde otsides võib ka eksida. Tema ei saanud aru, miks ma teda kiusan ja miks see teema mind nii hirmsasti häirib. Mina ei saanud aru, kuidas ta saab eeldada, et kogu ühiskonnast tulev info on alati vale ja tema leitu alati tõde – kuni lõpuks taipasin, et see eeldus ei kehti minu definitsiooni järgi. Tema definitsiooni järgi ei ole seal mingit vastuolu. Kui tema tajub kogu ühiskonda ebausaldusväärsena ja kogu peavoolumeedia infot valena, siis see ongi tema subjektiivne reaalsus. See on eeldus, millelt tema tõtt otsima läheb. Ja tõde, mille ta leiab, on samuti subjektiivne reaalsus. Ta otsib kinnitust oma usule ja sõelub välja selle informatsiooni, mis tundub talle tõepärane. Siis läheb loomulikult pilt järjest selgemaks, vastuolud kaovad ja puhast tõtt tuleb aiva juurde. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.